Blogi

Juba pikemat aega on mõtteis mõlkunud idee kirjutada väikest blogi meie seiklustest. Iga mõttega, aga on nii, et kuskilt peab pihta hakkama ja kuna veebruari alguses sai käidud reisil, siis pikema jututa: mina olen Endel ja see on minu kogemus Egiptuses.

Sattusin Egiptusesse läbi noortevahetuse, sest veel viimased aastad vastan noore  definitsioonile. Mõtlesin, et kunagi ammu Hurghadas käidud, oleks põnev Egiptust uuesti kogeda.

Kohale jõudes taipasin kõhedusega, et see kunagi ammu oli ligemale 18 aastat tagasi. Üks kes tollel ajal oli imikuna kaasas olnud, tähistas just mõned nädalad tagasi oma 18. sünnipäeva. Samuti erinevalt eelmisest turistikogemusest tõotas seekordne reis tulla väga erinev.

Eelmine reis oli nimelt toimunud 2010. aastal, enne Araabia kevadet ja seda, kui Egiptuse valitsus muutus religioosselt tunduvalt konservatiivsemaks. Samuti polnud reis seekord Hurghadas, turistilinnas, vaid Alexandrias, kuhu turistid eriti tihti ei satu. Lisaks sellele oli tegemist ikkagi noortevahetusega, ehk siis võimalusega kuulda kohalikelt noortelt Egiptuse elu ja olu kohta.

Kultuurišokk algas juba teel egiptusesse, Istanbuli Sabiha Gökçen-i nimelises lennujaamas ümberistumist oodates. Lennujaama sisemust võib kirjeldada, kui ülerahvastatud külapoodi. Laed on madalad, sisemus näeb välja päevinäinud ja iga ruutmeetri kohta on 2-3 inimest. Peale pikka lennupäeva, aga hakkasid akud juba tühjaks saama ja asusin retkele leida pistikupesa. 4h ülerahvastatud lennujaamas ootamist ei tundunud lõbus, veel hullem aga siis kui peaks kaduma ühendus välismaailmaga ja ei tea uidas Egiptuses kontakti üles leida. Lennujaam oli tihe kilukarp, kuni õnnestus leida hiljuti avatud uus terminal, mis kontrastina oli Ilus, kõrgete lagedega ja peaaegu inimtühi. Pistikupesi aga ei leidunud ka seal, aga vähemalt sai istuda ja jalga puhata. Hiljem aga avastasin, et tunnelis, mis ühendas terminale olid põrandas paar pistikut, mille ümber inimesed olid laagri püsti seadnud. Tüüpilise eestlasena tegin sama, aga teistest eemal. 

Mõne aja pärast ilmus mu juurde, aga üks kohaliku välimusega noormees, kes küsis, et kas ta võiks ka mu laadismistellist kasutada. Hakkasime siis rääkima, kuna 2 laadimisjuhtme kaugusel üksteisest oleks ebamugav vaikuses istuda. Kohalik aga oli välistudeng Marokost ja õppimas Istangbulis rahvusvahelist äri, jutt oli põnev ja sedasi veetsime aja kui meie telefonid laadisid ja pardalemineku aeg lähenes. Teada sain, et Marokos paikneb Põhja-Aafrika kõrgeim mägi. Siis aga oli aeg öelda hüvasti, sest oli aeg otsida välja oma värav. Selgus, et lennuk hilineb, väravat pole veel teada ja oodatav 1.15 saabumine Alexandriasse lükkub edasi. Ma olen küll üldiselt ööinimene, aga olles kuuest hommikul üleval olnud ja teades, et järgmine päev Egiptuses algab juba kell 9 hommikul, polnud see just kõige meeldivam uudis. Lühidalt jõudsime Alexandriasse kell 3.13 öösel ja lennujaamast välja umbes kell 5.15. Ööbimispaika jõudsime alles seitsmest ja magada saime heal juhul tunnikese. Noortevahetus ise oli tore ja erinevate kultuuride esindajad põnevad, aga keskendun edaspidi Egiptuse ja Alexandria omapäradele. 

Esimene asi mis Egiptuses silma jäid olid autod ja liiklus. Nagu ütles üks kohalikkest programmijuhtidest: ,,Teekattemärgistus Egiptuses on dekoratiivne." Sellest paremini ei oskaks ise ka öelda. Maanteel olevate sõiduradade arv kõikus ühest kolmeni, sõltuvalt sellest kas liiklus oli tihe, või mitte. Pidevjoon ja katkendlik joon ei tähendanud midagi ja parim viis liiklusvooluga liituda, on lihtsalt teisele autole nahhaalselt ette keerata. Pasuna vajutamine tundus olevat lausa rahvussport. 

Kaootiline liikluskultuur väljendus ka autode välimuses, ilma mõlkideta autod olid haruldus ja ebatavaline ei olnud ka sellised kahjustused maanteel sõitvatel masinatel, mille puhul Eestis näeks seda autot hoopis romulas. Ju siis kuiv kliima hoiab mõlgid roostetamast. Omaette lõbusad olid ka tuk-tukid, sai ka sellega sõit ära proovitud ja oli lõbus, kuigi päris kõhedustektiav ka, kui sõidad maanteekiirustel, niiet autoukseks on põhimõtteliselt telgiriie ja siis kõrval sõitev auto on 20 sentimeetri kaugusel. Kolmest taksosõidust ühel ei teinud auto kahtlaseid hääli, või ei võbelenud hirmuäratavalt maanteekiirustel. 

Hirmuäratavalt odavad olid ka taksohinnad. Mugavate välismaalastena kasutasime Uberit, oli ka kohalikke rakendusi, aga ei tundunud mõistlik hakata kohalikega araabia keeles jagelema paari eurose hinnaerinevuse üle tunnise taksosõidu kohta. Jah tunnine sõit Uberiga, turistihindadega oli umbes 450 EGP, suurusjärgus umbes 8€.

Ka kauplemiskultuur tundus Egiptuse hindade tõttu naljakas, nimelt on Egiptuse keskmine kuupalk 164€ ja miinimumpalk(millest paljud reaalsuses teenivad vähem) 70€. See tähendab, et Eesti mõistes vaese tudengina olid sa Egiptuse standardite järgi jõukas. Sellest hoolimata on kohalikuks tavaks, et kui sa ei kauple hindade üle, siis see on solvang müüjale ja ta tunneb, et ju siis küsis sult liiga vähe. Seega me siis ka kauplesime. Kui vanamees püramiidide juures tahab sulle pearätti müüa 500 EGP eest, siis üks kohalikest tudengitest sai selle hinna alla 100 peale ülejäänud kauplemised päris nii edukad ei olnud, aga pool hinnast saab tavaliselt julgelt alla. Samuti on levinud tehnika mis töötab, et kui sa saad midagi kelleltki 100 eest, siis igalt järgnevalt sama asja müüvalt inimeselt saad sama pakkumise kätte mainides eelmist.

Egiptuse tumedam pool on aga kohutav vaesus, see sama mille tõttu sa võid 10 euroga saada uhkes restoranis kolmekäigulise lõuna, palju on hulkuvaid koeri ja kasse. Palju on kerjuslapsi, kes üritavad sulle müüa nt taskurätipakki. Kõrvuti näeb Alexandria raamatukogu, mis visuaalselt on üsna KUMU moodi, aga uuem ja uhkem. Sellest üle tee on Alexandria Ülikooli majandusteaduskond, mis näeb välja nagu Tallinna vangla oleks jäätud 20 aastaks lagunema. Kui sa nende vahel olevat tänavat mööda edasi liigud siis aga satud päris slummi, juba 50 meetri kaugusel on kerjused tänaval, uriinihais ja hulkuvad loomad, neid oli muidugi ka juba raamatukogu suletud sisehoovis.

Igal endastlugupidaval asutusel on suletud teritoorium, mille väravas on valvur. Lihtne on mõelda, et need inimesed kes tänaval üritavad sulle midagi maha müüa on turistipiirkondade nähtus, aga ei, see on reaalsus ka Alexandrias ja Borg El Arabis, linnades, kus turistid on haruldus, kohati isegi rohkem. Ainuke erinevus on see, et turistipiirkondades leidub rohkem politseid ja hoitakse asjad natuke viisakamana. 

Politseist rääkides, oli kohalikel ka selle kohta ütlus: ,, Seadused kehtivad ainult siis kui politsei näeb." Oli näha, et politsei üritas ennast ka kehtestada. Tihe nähtus olid politsei kontrollpunktid autovabadel tänavatel. Tavaline nähtus oli ratastel kuulikindlad kilbid, mille taga politseinikud ka istusid, rahulikemas piirkondades julgesid nad selliste kipide taga kaarte mängida, samas kohati tundusid jällegi väga valvsad.

Sai käidud ka püramiide vaatamas ja olid tõesti suured, mis seal muud öelda, kui et võta rohkem vett kaasa, isegi talvel on kõrbes palav. 

Reisi kokkuvõttes tahaks tagasi Egiptusesse minna, tahaks näha veel erinevaid piirkondi ja ka Kairos rohkem aega veeta, aga kuigi turistina on Egiptus põnev kogemus, siis elada seal ei tahaks.